Laiendatud ja rekonstrueeritud 60-ndatel kolhoosiaegadel ehitatud viilkatusega üksikelamu koos abihoonega on projekteeritud ol. ol. kinnistule arhitektuurselt ja funktsionaalselt tervikuna, mis jälgib nii elamut kasutava kolme põlve pereliikmete soove, olemasoleva krundi ja elukeskkonna struktuuri ning väljakujunenud liikumise harjumusi. Vahetult mõisa taha, nurgakrundile jääva rekonstrueeritava üksikelamu arhitektuurne lahendus on projekteeritud moodsa ja kaasaegse vormikäsitlusega, nagu näiteks hoone puitkeha, mis moodustab katuse ja fassaadi pinnaterviku või siis aknapinnad, mis lõikuvad seina ja viilkatusepinnaga nii, et moodustuvad niinimetatud klaasist augud „kaldpinnaga puitkuubikus”. Rekonstrueeritava ja laiendatava elamu tõstetud peafassaadi välisseina pinna lahenduse idee on tuletatud Laimjala mõisa traditsioonilisest välisfassaadist. Küll aga mõisa puhul kasutaud proportsioonilt kõrge krohvitud kivisein on elamu puhul kujundatud vertikaalse servamata puitlaudisega ning kivikatus on asendatud „thermotöödeldud” katusekatte laudisega. Elamu seinapind koos katusega on tõstetud esimese korruse laepinnast ca 1200 mm sellepärast, et sellisel puhul kujunenud iseloomulikult kõrgeid seinapindasid sai fassaadide ilmestamiseks liigendatud ebasümmeetriliste avade ning osadel veel tugevamalt rõhutatud. Aknaavadele on täiendavalt ümber projekteeritud mahulised voodrilauast raamid. Üksikelamu ja abihoone peatänava poolseid ja siseõue poolseid puitfassaadi pindasid aitavad liigendada ning kujundada vertikaalsed puitžalusiipinnad, mis asuvad peaukse ja terrassi kohal ning elamut ja abihoonet ühendava rõdumahu tänavapoolses küljes, mis moodustab tervikuna rõdu piirde ja esimese korruse ulatuses suured sissesõidu väravad koos jalgväravaga. Elamu arhitektuurse käsitluse üks osa on fassaadides kasutatud värvid, mis iseloomustavad ja täiendavad kogu elamu terviklahendust.